Diana Ingerainen

….ehk kuidas on peremeditsiin arenenud läbi aastate  väravavahist patsiendi teejuhiks tervishoiu maastikul? Kui pea 20 aastat tagasi olid perearsti puhul märksõnadeks individuaalsus (igale kodanikule oma perearst), ettevõtlus, äri, arvutid (Haigekassa arved digitaliseeriti esimestena dokumentidest), siis täna räägime enamasti kvaliteedist. Õpetajad on kogu aeg öelnud: enne, kui lapsel ei ole kõht täis ja riided seljas, ei saa temalt õppimist nõuda. Võib ju nõuda küll, aga kui mõte püsib söögil, siis muu lihtsalt pähe ei mahu. Nii pidi ka peremeditsiin elementaarse tasemeni arenema, et saaks hakata mõtlema, mida on võimalik ja vajalik perearstide unikaalse võrgustikuga korda saata?

Mida toob perearstidele aasta 2012?
Suures plaanis liigub peremeditsiin juba aastaid isevoolusuunalt planeerimisele. Oluline on, et planeerimine toimuks tsentraalselt, nähes kogu süsteemi tervikuna.Maakondlik tasand, kus maavanema oskus ja ressursi-ja pädevuse puudus planeerida perearstiabi oma piirkonnas on tõestatult suutmatu, ei kõlba kuskile. Olen aastaid kuulnud erinevaid mittemeedikute arusaamu perearstiabist, mille võib kokku võtta lausega „las perearst istub ja teeb vastuvõttu, las inimesed saavad rääkida oma muresid“. Kas see on perearsti pädevuse mõistlik rakendus? Peremeditsiin ei ole lihtsalt nutupuu või käe hoidmine, nii nagu see ei ole ka abimees sotsiaalhoolekande või haridusasutuse kitsaskohtade lahendamiseks.

Põhjused ja tagajärjed
Toon näiteks aasta 2007, kui perearstid lõpetasid Tallinnas puudumistõendite väljastamise. Siis süüdistati perearste põhjuseta puudumiste tõusus. Koolist puudumise põhjused on hoopis teised. Muidugi võib lõpmatuseni lapsevanemaid hirmutada tõendiga, aga see ei muuda meie koole lapsesõbralikumaks, meie õppekavasid võimetekohaseks jne.

Teine näide – meie üdini rikkis puuete süsteem, kuhu aasta(kümneid) kaob tohutu arsti ressurss terviseseisundite kirjeldamisel. Mis tähtsust on diagnoosil, kui inimene on pime ja vajab abi, mis tähtsus on meedikute poolt diagnoositud haigusel abi osutamise seisukohast? Sotsiaalsüsteem peab tegelema abivajaduse selgitamisega ja siis konkreetse teenuse pakkumisega. Kaua võib edasi kulgeda arstide kuritarvitamisega ja inimeste hullutamisega pensilisa näol? Perearstide selts on oma sõna öelnud ja perearstid lõpetavad hiljemalt 1.märtsist 2012 ka Riigikontrolli poolt mõttetuks kuulutatud menetluses osalemise.

Peremeditsiini osakond Terviseametisse
Tsentraliseerimine järgmisel aastal perearsti töölauda otseselt  ei mõjuta. Esialgu tuleb Terviseametil luua peremeditsiini osakond ning panna kokku pädev meeskond perearstiabiga tegelemiseks.Üldistatult võib tsentraliseerimise protsessi  kokku võtta märksõnaga – planeerimine (paikkondlik vajadus, olemasolev ressurss, aga ka õpe, asendamine, haigekassa lepingud jne.).

Suund vajaduspõhisele perearstiabile
Pean ise kõige olulisemaks selle mõtteviisi avalikkuseni jõudmist, et peremeditsiin on muutunud meeskonnatööks ja liigub võimaluste-põhisest vajaduse-põhise abi suunas. Meie Järveotsa perearstikeskus on sellest printsiibist lähtudes oma tööd korraldanud ja patsiente harinud. Kõned perearstikeskusesse selekteeritakse vastavalt vajadusele. Ägedalt haigestunud, kiiresti abivajajad saavad kas telefonitsi nõustatud või kutsutud pereõe või perearsti vastuvõtule. Tõendite ooteaeg on kuni kaks nädalat, krooniliste haigete vastuvõtt saab toimuma nädala jooksul.

Miks on sellist korraldamist vaja? Miks ei võiks inimene ise otsustada, kuhu oma terviseprobleemiga pöördub? Teame, et nii jookseb arstiabisüsteem kinni. Patsiendid võtavad ise aja registratuurist, mis tähendab täielikku määramatust.Valguskiireks perearst-eriarst teljel on otsesuunamise digisaatekirga e-visiidi pilootprojekt, mida koos perearstidega veab Põhja- Eesti regionaalhaigla (PERH). Aastal 2012 liigub loodetavasti protsess juba projektipõhisuselt süsteemsemalt edasi, haarates kõiki saatekirja vajavaid eriarste kõikides haiglates. Visioon on aastaks 2015 kogu patsientide logistika korraldada nõnda, et eriarst saab patsiendi andmed TIS kaudu digisaatekirjal kätte ja teeb e-visiidi käigus otsuse, kas eriarsti konsultatsioon on vajalik ning annab patsiendile ka arvestades vajadust aja, millal kas siis konsultatsioon  – aga miks ka mitte juba uuring  – toimuda võiks.

Tervishoiukorraldus peab olema loogiline
Nende arendustega liigume tasapisi patsiendikeskuse poole, mis on ju tervishoiu esimene eesmärk: pakkuda kvaliteetset (ka kuluefektiivset) meditsiiniabi. Olengi lõpuks jõudnud pealkirjas nimetatud kuldvõtmekese juurde. Kõik, mis peremeditsiini tasandil teha saab, tuleb tehagi peremeditsiini tasandil. Iga EMO-s eemaldatud puuk (külastatavuse sageduselt kolmandal kohal) on kümme korda kallim, kui  perearsti juures. Iga vaigukork, mida loputatakse eriarsti juures on 6 korda kallim, kui seda teeks pereõde. Loogiline tervishoiu korraldamine on tõhusam ressursside kasutuse poolest. Iga kvaliteetne perearstikeskus on kulda väärt mitte ainult otseselt patsiendi ihulähedalt tuntav vaid kogu ühiskonna huve silmas pidades.

Perearstide selts on välja töötanud kvaliteedi indikaatorid selleks, et parandada kogu perearstiabi tervikuna. Riik peaks seda tunnustama, et motiveerida läbi diferentseeritud rahastuse kvaliteetset tööd. Ka 2012 jätkavad perearstid kvaliteetsete praksiste tunnustamist.

Perearstireformi alguses oli paljudel eriarstidel tunne, et nende harjumuspärasesse ellu tekkis üks tülikas tabalukk  -  perearst – , kes siis pidi saatekirju kirjutama hakkama. Tõesti, alguses oli ka minul vahel dispetšeri tunne. Täna lahendame enamiku probleeme (ligi 75%) oma perearstikeskuses. Lukust on saanud võti, mis keerab õiged uksed lahti…

Perearstide sõnum poliitikutele oli – pealiskaudsus ja hetkepopulism on raskete tagajärgedega. Nende vilju võib sattuda mekkima ka otsustaja ise.

Probleemid perearstide ees

Tõime välja mõned suuremad probleemid, mis meile muret valmistavad ning millised on tagajärjed kui nendega ei tegeleta. Näiteks üha suureneva töökoormuse ning arstide vähenemise.

Perearstiabis on töökoormus nii palju suurenenud, et tegeleme vaid nn tulekahju kustutamisega. 2000. aastal käidi perearstide juures 2,5 miljonit ja 2008. aastal juba 4,9 miljonit korda. Visiitide arv eriarstide juurde on jäänud peaaegu samaks.

Suure koormuse mõjul töötavad arstid üle ning haigestuvad – maapiirkondades töötavad arstid puhkusteta aastaid. Kui arst haigeks jääb, on talle omakorda keeruline asendajat või uut arsti leida.

Ärevust tekitab, et kiirelt kasvab arstita jäänud nimistute arv. Ilma perearstita nimistuid on Eestis ligi 30. Nimistuta arste on Terviseameti registris 47, kuid asendusteks sealt arsti ei leia.

Endiselt on arste, kes lähevad välismaale tööle. See on levinud ka nimistut pidavate arstide seas, et praksist edasi pidada. Suurem probleem on see, kui lahkuvad residentuuri lõpetajad – sest juba kolme aasta pärast on ainuüksi Tallinnas ja Harjumaal 30% perearstidest pensioniealised.

Suur töökoormus ja vähem arste tähendab aga seda, et aina vähem jääb aega ennetustegevuseks, mis on esmatasandi töös üks olulisemaid vastutuslõike. Peale perearstide ei tegele ükski teine meditsiiniharu haiguste ennetamisega. Selle töö tegemata jätmine tekitab aastate pärast tagasilöögi ning ravikulude märgatava suurenemise.

Esmatasand on tähtis ka kitsastes oludes

Ka WHO on soovitanud riigil seada esmatasandi arstiabi prioriteediks ka majandusliku kitsikuse oludes.

Tõime riigikogus välja, et riigi ülesanne on tagada arstiabi kättesaadavuse võrdsus kõigile elanikele. Rahvusvahelised uuringud on näidanud, et mida tugevam on esmatasandi arstiabi, seda väiksem on ebavõrdsus terviseteenuste kättesaadavuses. Ainult perearstiabi puhul kasutavad erineva sotsiaal-majandusliku taustaga inimesed teenuseid võrdselt ja õiglaselt. Teatavasti on kõige suurem ebavõrdsus arstiabi kättesaadavuses just ambulatoorses eriarstiabis, sest kõrgema sotsiaalse staatusega ja linnainimesed pääsevad ambulatoorsesse eriarstiabisse lihtsamalt.

Esmatasandi arstiabi võimaldamine kindlustamata kodanikele hoiaks kokku erakorralise meditsiini kulusid, väheneks reaalselt puuete ja töövõimekaotuse vormistamine ning sinna minev kulu.

Millised on valikud?

Rõhutasime, et perearstid ootavad poliitilisi otsuseid. Oleme valikute ees:

1) veel rohkem visiite ja veel kiiremini arsti juurde, veel intensiivsemalt, veel väiksema rahaga, veel rohkem tõendeid, saatekirju, kodeerimisi, veel väiksema personaliga jne;

2) või soovime kvaliteetsemat, sisulisemat ja süsteemsemat ning ennetavat tööd?

Arstiabi juhtimine on praegu poliitikute käes. Ootame, et lahenduste leidmisse kaasataks ka arste, sest arstid ei ole nõus olema süüdi rahulolematu patsiendi ees, vaid näitavad näpuga ametnikule ja poliitikule, kes on otsustanud, mis on inimesele hea.

Eriti pahased oleksid patsiendid, kes ei ela suurtes linnades, kus kirurg käepärast, vaid peavad sõitma terve päeva, et linnas arstil käia. Teine põhjus oli lihtsalt anda infot – igasuguste ukaaside väljaandmisel unustatakse ametnike poolt tihti lihtne vajadus – anda ka patsiendile teada, mis tema jaoks muutub.

Tegemist oli kahetsusväärse muudatusega, kus need perearstid, kes pisikirurgiaga tegelevad, tahtsid taotleda koeproovi (ehk eemaldatud nahakasvaja) võimalikult hea kvaliteediga analüüsi tasumist haigekassa poolt, aga seda ei võimaldatud. Ilma mingi põhjenduseta teatas Haigekassa, et edaspidi ei saa enam mingeid koeproove analüüsida, sest sünnimärgi eemaldamine polevat perearstile teadmiste-ega oskuste kohane…

Kui hinnata kogu lugu patsiendi vaatepunktist, siis mis on inimesele oluline – saada oma murele lahendus võimalikult lihtsalt ja olla kindel ravi kvaliteedis. Loomulikult on tähtis ka teenuse hind. Aastaid tagasi võeti vastu otsus, et perearsti tööjuhendi osa on ka pisikirurgia – nüüd pöörati see hetkega nulliks, kuid ratsionaalseid põhjendusi haigekassa poolt pole siiani tulnud. Millegipärast on haigekassa otsustanud, et raha tuleb suunata 7 korda kallimasse päevakirurgiasse. Patsiendi huvide kaitse ütlusega „parandades ravikvaliteeti“ siin taga küll kuidagi olla ei saa. Usaldus aga sai kõigutatud, sest nii mõnigi mõtles, et minu arst ju ei oska…Haigekassa ütles! Hetkekski mõtlemata, kas jutt vastab tõele.

Päev pärast perearstide pressiteadet avaldas Postimees suure ja pilkupüüdva pealkirjaga artikli, kus ajakirjanik Kristi Leppik väitis, et pisikirurgia keelamiseni viis ühe noore perearsti surm, kes väidetavalt opereeris endalt ise sic! kasvaja ja ei saatnudki seda histoloogiliseks uuringuks. Hiljem olevat kasvaja osutunud pahaloomuliseks ja perearst olevat surnud.

Ja jälle sai patsiendi usaldus kõvasti kõigutada. Hoolimata sellest, et artikli sisu osutus valeks ja laimavaks (Postimehe vabandus kaks päeva hiljem), võis nii mõnelegi jääda meelde just loo pealkiri, mis üheselt viitas seosele, et perearst suri erakordselt rumala teo tõttu, ta nimelt opereeris ennast ise. Seega oleks ju normaalne, et haigekassa selle operatsiooni ära keelab.

Vürtsi lisas ka kirurgi kommentaar, kes arvas, et keerukamate kasvajate eemaldamiseks on vaja ikkagi kirurgi pädevust- hiljem selgus, et kirurg ei teadnud, mida ta kommenteeris, talle oli ajakirjanik esitanud küsimuse ebamäärases vormis. Seega polnud kommentaar päris täpne, aga kahtlus juba närib patsiendi hinge…Äkki ikka minu perearst tõesti ei oska seda tööd? Ajalehes ju kirjutati!

Haigekassa jätkas oma joru, järjest üllitati pressiteateid, kus üheselt viidati perearstide kvaliteediprobleemile seoses nahamoodustiste eemaldamisega. Mis sest, et need väited olid põhjendamata ja alusetud- usaldamatus oli juba õhus! Minu arst ei ole pädev?

Kuigi Postimees vabandas hiljem (nagu ikka, ilmus vabandus pisikeses kirjas, väheloetavas lehenurgas ja onlines hoopiski tarbija rubriigis, nii et seda üles leida oli ikka parajalt keeruline), et nende allikas polevat esitanud tõest infot ja perearst ei opereerinud ennast sugugi ise, langes vari tublide arstide tööle ja usaldamatus jäi õhku.

See, et lugejale esitati valeväidetel põhinev juhtum ja väärastatud haiguslugu, ei olnud sugugi vähetähtis. Ajakirjanik oli teinud meelevaldseid seoseid.Tulemuseks oli kõikide arstide suhtes õhku rippuma jäänud kahtlusevari – lisaks kummitamas küsimus, kust võeti selline info? Antud juhtumi puhul kaitses ju allikakaitseseadus ebaeetilist inimest, kes sellise info ajakirjanikule edastas. Ja lähedased said haiget. Meedia jõud on suur.Ka mulle helistasid kolleegid ja küsisid- issand jumal, kas ta tõesti opereeris ennast ise?? Kahtlus tekkis isegi arstides, rääkimata tavalugejast.

Inimeste usaldust arstide ja arstiabi süsteemi suhtes kõigutavad sellised lood kõvasti.

Eriti hull lugu on haigekassaga, kes sageli asub arstide vastu, olles näiliselt patsientide poolel, aga hiljem selgub, et on täiesti põhjendamatult arste umbusaldanud. Aga kui kriitika on üldistav ja ei põhine faktidel, on see kuritegelik. Ja haav on löödud…

Kas eilne riigikogulase arvamus, et arstide ausust uskuda on naiivne põhineb mingitel uuringutel? Ei. See üldistav väide on vale, sest seda on uuritud- töövõimetuslehtede väljaandmine ei tõuse enne spordivõistluseid! Ja kui on üksikuid ebaausaid arste, siis ei peaks seda ütlema kõigi kohta.

Ametnike ja noorpoliitikute laimukampaania arstide aadressil näitab erakordselt halba taset. Kelle huvides see on, et patsient ei saa enam arsti usaldada? Igal juhul mitte patsiendi huvides.

Autor Eesti perearstide seltsi juhatuse liige.

Perearsti töö on tegeleda patsiendiga pealaest jalatallani. See tähendab, et inimene saab iga  tervist puudutava probleemiga pöörduda esmalt oma perearsti poole. Olgu tegemist nohu, kõhuvalu või sissekasvanud ja põletikus varbaküünega. Perearsti ülesanne on probleem lahendada, kas vastuvõtul toimuva vestluse ja läbivaatuse käigus, uuringute abil või protseduuritoas. Paljud ei teagi, aga perearstid teevad aasta aastalt aina rohkem ka pisikirurgilisi protseduure- eemaldavad pisikesi sünnimärke, rasutsüste, avavad pindmisi mädakoldeid, õmblevad haavu, revideerivad sissekasvanud varbaküüsi jne. Selleks on perearst saanud vastava väljaõppe, soetanud varustuse ja steriliseerimisvõimaluse töövahenditele ning koolitanud oma personali. Pisikirurgia on nii meil kui ka mujal maailmas perearsti tööjuhendi lahutamatu osa. Siinkohal vabandan patsientide ees, kellele tuleb üllatusena perearstide oskus tegeleda pisikirurgiaga. Võib-olla teie ei ole oma arsti juures sellist teenust saanud? Ilmselt ei ole see enam kellelegi uudis, et perearstide oskused võivad väga palju varieeruda. Meil on väga palju perearste, kes tegelevad nii günekoloogiliste, pisikirurgiliste kui ka liigeste süsteprotseduuridega. Nad on eeskujuks kõigile oma kolleegidele ja nende patsiendid saavad oma arstilt igakülgset ja kaasaegset perearstiabi.

Lisaks patsiendi mugavusele, kes saab enamiku asjadest lahendada kiiresti ja mugavalt oma perearstikeskuses, on sellise töökorralduse taga ka ressursside mõistliku kasutamise printsiip. Perearstiabis on teenused riigile odavamad, kui eriarstiabis. Näiteks maksab üks perearsti visiit maksumaksjale umbes 7 korda vähem, kui patsiendi visiit eriarstile. Sestap ongi üks peremeditsiini suuri eeliseid tema väiksem hind meditsiinisüsteemile tervikuna. Täpselt sama on proportsioon mitmete muude teenuste ja protseduuride osas, mida perearst teeb. Sünnimärgi eemaldamine maksab riigile perearsti protseduuritoas 15,72 eurot (246 krooni),  aga haigla protseduuritoas 92,10 eurot (1441 krooni)

Eelnev selgitab, miks tark meditsiinikorraldaja soosib perearstide pädevuse tõstmist ja võimalikult paljude teenuste osutamist perearstikeskuses.

Probleem ei ole mitte raha puudus vaid oskamatus seda targalt kasutada

Ei saa aga öelda, et Eesti Haigekassa oskaks maksumaksja raha targalt kasutada. Haigekassa on just vastu võtnud otsuse, et perearstidele enam ei maksta pisikirurgilise protseduuri käigus eemaldatud sünnimärgi histoloogist uuringut.See tähendab sisuliselt seda, et sünnimärki ei saa enam uurida pahaloomulise kasvaja suhtes. Väikekirurgiline tegevus ilma histoloogilise uuringuta on aga mõeldamatu.

Iga arst teab, et makroskoopiliselt pahaloomulisuse puudumine ei välista seda mikroskoopiliselt. Enamik äralõigatavaid sünnimärke paistavad silmale kui papilloomid, kuid histoloogiline diagnoos on väga varieeruv. Ka pealtnäha tavalises ”punnis” võib areneda vähk.

Arvestuste järgi lõikavad perearstid erinevaid nahamoodustisi üsna vähe, aga aasta-aastalt siiski üha rohkem. Seda on arvesse võtnud ka Perearstide Kvaliteedisüsteem, mille alusel haigekassa maksab tublile arstile lisaboonust. Üheks lisaboonuse saamise kriteeriumiks on käelise tegevuse oskus- see oskus on hinnatud pigem sümboolse tunnustusega  kui rahaga, perearst võib saada selle töö  eest (tehtud peab olema vähemalt 40 protseduuri aastas) kokku maksimaalselt mõned sajad  kroonid  kuus  ”lisaboonust”. Tublid perearstid, kes saaksid patsiendi pisikirurgilise probleemi lahendada ära perearstikeskuses, peavad aga nüüd patsiendi saatma kirurgile. Seal peab patsient kõigepealt maksma visiiditasu ja peale esimest visiiti lepitakse kokku teine visiit päevakirurgia keskusesse, kus siis  moodustis eemaldatakse 20 minutiga. Seega kulub patsiendil 2 korda rohkem aega ja riigil 7 korda rohkem raha!

Arstidele paistab, et haigekassa on unustanud oma põhilise ülesande – planeerida  ja käsutada maksumaksja raha ratsionaalset ja patsiendi huvides. Selle asemel on võetud endale tervishoiustrateegia juhtimine tagasi eilsesse päeva. Kakskümmend aastat tagasi oli tavapärane, et probleemi avastamine ja kirurgiline töö toimusid haiglas.  Kõik arenenud riigid püüavad lihtamad protseduurid ja ennetustegevuse suunata tänapäeval perearsti juurde. Miks? Sest see on inimese huvides ja säästab arstiabi ressurssi. Eesti perearstisüsteemi peetakse nii uuringute kui välisekspertide analüüside kohaselt tugevaks ja toimivaks. Kelle huvides on seda lammutada?

Millist arstiabi vajab patsient?
Kuna erakondade väljapakutu perearste ei rahuldanud, siis arutati, millist arstiabipatsient vajab. Leiti, et:
1.Tuleb otse välja öelda, millisteks tegevusteks haigekassal raha jätkub ja milleks mitte.Ikka veel lastakse rahval arvata, et raha jagub kõigeks.
2. Mõtteviis peab muutuma tervisekeskseks. Praegu on kõik haigustekeskne jaravijuhupõhine.
3.Ennetus ja esmane ravi peavad olema inimestele kodu lähedal ja oma perearstijuures, kuhu pääseb kergelt. Ei piisa erinevate südame-või sünnimärgikabinettideavamisest haiglate juurde- maainimene sinna ei pääse. Probleemiks on muutumas kaperearsti geograafiline kättesaadavus, sest üle Eesti on 30-40 praksises arst puudu japaljudes praksistes on tööl nö pool arsti – arst töötab osa ajast välismaal. See tähendabpaljudele 2 nädalat kuus arstiabita..
4. Oluline oleks ka patsiendi sujuv ja loogiline liikumine arstiabi süsteemis, näitekstoodi välja saatekirja ette saatmise vajadus. Siis pääseb kiire haige eriarstile kiiremini jajärjekorrad lühenevad. Probleemkohtadena mainiti järelravi ning rehabilitatsiooni – needpeaks vastama inimeste tegelikele vajadustele.
Arstid ootavad mõtteviisi muutust poliitikutelt
Selleks, et arstiabi süsteem oleks mugav ja loogiline, tegid perearstid oma ettepanekud.
Perearstide meelest peaks põhiväärtuseks saama kvaliteet. Suurendada tuleksväravavahi rolli, sest perearstiabi on patsiendikeskne ning efektiivne. Perearstiülekoormust oleks vaja vähendada, et arst saaks teha arsti ja pereõde pereõe tööd.
Perearstid leiavad, et mõtteviisi muutus poliitikas aitab pidurdada arstide lahkumistEestist. Samuti toodi välja, et kampaania- ja projektipõhise mõtlemise kõrvale peakstulema ka strateegiline mõtlemine ja tegutsemine. Eesti rahva tervisenäitajaid muudaksperearstide hinnangul mõtteviisi muutus, kus patsient liigub esikohale ning haigusteennetamine riigi tasemel muutub senisest olulisemaks.
Katrin Martinson lisas, et ettepanekute väljapakkumisel ei pea arstid keskendumasellele, kust ja mille arvelt tuleb raha ettepanekute elluviimiseks, vaid tegelemapatsientide ravimisega. Raha leidmine on poliitikute töö. Arstid ja patsiendid ootavad.

Anneli Talvik

Pärast kuuajalist haigust hakkas patsiendile koitma, et midagi on valesti. Tavameditsiin poleks saanud temaga  enam midagi teha, enese lolluse, valede ravivõtete ja kangelase mängimise vastu poleks aidanud ka teine antibiootikumikuur.

Lääne meditsiin pakub sageli patsiendile pigem kiireid lahendusi ja ravimeid. Eestlane on veel isegi õnnelikus olukorras, sest esiemade ravivõtted on vaid ühe põlvkonna kaugusel ja sinepiplaastreid ei pea keegi posimiseks, erinevalt Soomest, näiteks. Perearst ja pereõde võivad igal aastal korduvalt rääkida kui oluline on tervise säilitamisel patsiendi enda panus, aga niipea kui tablettravi lõppenud ja tervis korras, ununevad heietustena kõlavad nõuanded kohe. Arsti poolt mee ja küüslaugu soovitamist külmetuse puhul justnagu ei oodatagi- ikka ravimit, tabletti, kiiret abi. Tänapäeva mentaliteet „raha eest saab kõike, ka tervist“ ja „minu tervis ja elujõud on ammendamatud, igavesed, kuidas ma ka ei elaks“  on muutnud terve põlvkonna inimesi abituteks, ettehooldusest sõltuvateks.Talupojatarkused on ununenud või põlu all, au sees on efektiivsus, igavene noorus ja elupõletamine.  Ka antud juhul sai patsient osta lahenduse: 20 eurot tiibeti meditsiinile ja veel 27 lisaeurot hiina meditsiinile ning targad nõuanded hakkasid mõjuma! Tasakaalukas toitumine, korralik uni, mõõdukus kõiges ja rõõmus ellusuhtumine- needsamad jutud, mis vanaema õpetas ja perearst igal aastal jälle soovitas. Vahe on selles, et nende soovituste jõustamiseks tuli kulutada peaaegu 100 eurot. Tasuta arstiabi ju usaldust ei ärata ja sestap ei toimi ka perearstikabinetis antud „igavad“ eluviisinõuanded.

Ühes on artikli autoril õigus- organismi füüsilise ja vaimse poole terviklikkuse nägemist lääne meditsiinis napib. Seda võiks rohkem olla. Aga piisavalt on siiski teadmiseid, milline eluviis haiguseid eemal hoiab ja patsiendi ja riigi rahakotti säästvalt suhtub.Kui patsient on tark ja end ise aitab, saab ka arst aidata.Muidu mitte.

Anneli Talvik

perearst

(loo autor suhtub äärmise lugupidamisega traditsioonilistesse ravimeetoditesse ja rahvatarkusesse)